"TUMENEJAD"

Autor: Berit Veidemann

Tegelased: Ingrid, Merlis, Pätrik, Hanna, Maret, Künnap, Kaili, Stella, jpt.

On sügis ja Ingrid läheb 9. klassi, ta on rõõmus, et saab taas kõiki klassikaaslasi näha, aga ta ei tunne neid enam ära, nad on tema jaoks võõraks jäänud. Kool oli nagu kool ikka. Ühes tunnis hakkas mööda klassi käima paber, kus seisis, et reedel on liba-rets ühenksandikele. Vahetunnis jagati ka kutseid peole. Ingrid otsustab oma pinginaaber Hannaga minna, kuid see rets oli lihtsalt kohutav, Ingrid küll läbis kõik ilusti, kuid oli ka neid, kes ei läbinud. Ta kohtas peol poissi, kelle käest ta kutse sai ja pärast lühikest vestlust palus poiss teda tantsule, kuid siis pööras poiss Ingridi peopesa ülespoole ja ütles, et räägib sellest. Nimelt oli Ingridil probleem oma kätega, sõrme otsad muutusid vahepeal musta värvi. Ingrid põgenes peolt kohe koju. Koolis tahtis poiss temaga veel rääkida, kuid Ingrid vältis teda. Lõpuks ta siiski rääkis poisiga ja poiss kutsus teda endaga kaasa, ühte kooli, kus nad teevad oma kätega teistele head. Ingrid ei tahtnud kaasa, aga minna ja nii hakkasid toimuma koolis tembud, mis kõik otsaga temani viisid, keegi ei uskunud Ingridit, et ta on süütu. Vanemad otsustasid panna ta just nimelt sinna kooli, kuhu too poiss (Merlis) oli tüdrukut kutsunud. Ta sõitis sinna koos Merlisega bussiga kohale. Merlis oli värbaja, kes oli tumenejatele väga tähtis osa.  Merlis oli üksi ja tõsine. Koolimaja koridorid olid Ingridi jaoks segadust tekkitavad ja sellega harjumine võttis aega. Tuli välja, et kool ei tegelenud raskestikasvatavate lastega, vaid millegi suuremaga õppimise kõrvalt käidi tonte puhastamas. Kui tont oli läheduses muutusid sõrmed tumedamaks, otsiti üles selle südamiku koht ja võti ringi, kõik võtsid käest kinni ja panid silmad kinni samal ajal mõeldi millelegi heale, kõike seda juhtis, aga värbaja, kes ütles kas jah või ei. Esimestel kordadel ei tundnud Ingrid midagi. Tema partneriks sai Pätrik, nad said küll hästi läbi, aga miskit oli nende vahel, mis seda takistas. Ingrid armus Merlisesse ja tal olid temaga ühisnägemised. Teade sellest, et pankrannikul on suur tont oli kõigile õpilastele ehmatuseks ja nagu selgus oli see hoopis hiiglasuur, üle kogu Eesti kutsuti tumenejad kokku, et sellest koos jagu saada kahjuks, aga ei läinud kõik nii hästi ja just, kui Ingrid ringis olles tundis, et on kõige tugevam, lükkati ta ühtäkki pikali, tonti pankrannikul ei olnud enam see oli nüüd Merlises, kes päästis tüdruku oma eluga. Ingrid tahtis teda aidata, kuid kõik teised lahkusid nördinult ja ütlesid, et ei saa midagi teha, ainult Pätrik jäi temaga, see oli esimene kord, kus nad üksteisele kõik südamelt ära rääkisid. Pätrik igatses ikka Reinat, kes hukkus samamoodi. Ingrid rääkis talle, aga ühisnägemisest Merlisega. Alles siis mõistis Pätrik, miks Merlis enda eluga riskis, ta oli Ingridi partner. Ka tema oleks seda teinud, et Reinat päästa. Kui Merlis silmad avasolid need võõrad ja külmad. 

Tagasiside raamatule.

Raamat oli väga hea, ulmeline. Mulle meeldis lugeda vahelduseks midagi ulmelist ja põnevat. Lõpp oli kurb, kuid ma olen kindel, et nad leidsid lahemduse, kuidas Reina ja Merlis tagasi tuua.